Üllatav kohtumine

Üllatav kohtumine

Pildistas: Ragnar Soa

Lisatud: 25.03.2019

Kui Urmet üleeile postitas pildi esimesestr ärkajast, siis miski mu sees sundis mind ennast minema sinililli otsima.
Hambad ristis, ignoreerides enda achilleusekõõluse põletikust tingitud valu, võtsin ette pisikese jalgsimatka kodulähedasse metsa.
Olnud läbi otsinud terve nõlva, kus varasematel aastatel sinililli siinkandis kõige varem näha on, olin veendunud et hetkel on ikka liiga vara nende jaoks. Sest ma ei leidnud ühtegi sinilille.
Ja ühel hetkel kuulsin tuttavat häält - see oli meie fotograaf Martin Koitmäe, kes oli pealinnast viljandimaale sõitnud et sinililli pildistada.
Kui minul on metsas liikudes nina kukeseente peale, siis Martinil on nina häälestatud sinililli leidma. Sest sekunditega leidis ta õie mida pildistada.
Kui Martin oli pildi ära teinud ja mina ikkagi ühtegi õit ei leidnud, siis ei jäänud mul muud üle kui pildistada seda sama õit.

Ja nüüd natukene faktipõhiseid teadmisi sellest kaunist lillest

Sinilill (Hepatica nobilis) ehk: keltsalill, lumelill, maksalehed, siniülane - heal lapsel mitu nime.

Sinilill on inimesepelglik, kuid inimeste poolt armastatud lill. Kahjuks ei osata temaga mitte alati ilusasti ringi käia.
Varjukaid metsi, kus ta elab, ei tohiks hävitada. Vaasipanemiseks ei maksa teda liialt korjata. Ja lausa lubamatu on taime üleskiskumine koos maapinna lähedal oleva risoomiga. Kui neid soovitusi ei arvestata, siis peame meiegi varsti sinilille looduskaitse alla võtma, nagu ta on juba paljudes Euroopa maades, näiteks Soomes ja Rootsis.

Muuga saab sinilill ise suurepäraselt hakkama. Tal on rida huvitavaid kohanemisvõimeid. Kõigepealt on ta just loodud suvel varjukas, kuid kevadel valgusküllases salumetsas elama. Selleks on tema valgusenõudlus aasta jooksul pidevalt vähenev. Ka on laiad ja suured risti päikesekiirtega asetsevad tumerohelised lehed ideaalsed päikesekiirte püüdmiseks. Tumeroheline värvus viitab klorofülli rohkusele. Tema lehed elavad tavaliselt 13-14 kuud. Seega annavad need taimele jõudu ka varakevadise õitsemise ajal. Sinilill õitseb enne suurte puulehtede ilmumist, sest siis on valgust rohkem. Õiepungad aga moodustuvad juba õitsemiseelse aasta suvel ja peidavad end talvel mullapinna lähedal pindmises, kuid soojas kõdukihis. Osa saab neist siiski külma, parasiitseente või loomade tõttu hukka, kuid need, kes ellu jäävad, saavad avaneda kohe esimeste soojade ilmadega. Seega ei pea sinilill õitsemise alustamiseks ära ootama pinnase sulamist.

Kuid huvitavat on sinililles veel palju. Kas te näiteks teate, et tema seemneid levitavad eelkõige sipelgad? Selleks on taimel kaks abivõtet. Esiteks pööravad sinilille algul lühikesed, kuid õitsemise lõpuks küllaltki pikad, punakad õievarred end viljade valmimise ajal peaaegu vastu maad. Nii saavad sipelgad need kätte. Kuid ega sipelgaid neid niisama taha. Lill on kaval: ta paneb valminud seemnete külge magusa lisandi. Just selle järgi sipelgad suurel hulgal tõttavad. Suurepärast saaki koju vedades jääb ikka mõni seeme kuhugi maha või süüakse lisand ära ja seemet polegi enam vaja.

Natuke ka sinilille ehitusest. Eelkõige huvitavad inimesi õied, kuid ilmselt harva teatakse sinilille õie osade nimetusi. Olgu nad siinkohal öeldud. Need kaunid sinised, harvem ka roosad, lillad või valged, on tupplehed. Ja need rohelised lehekesed õie alusel ei ole siis mitte tupplehed, vaid varrele kuuluvad kõrglehed. Kroonlehti sinilillel polegi.

Sinilillest oleks veel paljugi huvitavat rääkida, kuid piirdugem siinkohal vaid vähesega. Olgu veel öeldud, et ta on olnud mitmete haiguste vastu kasutatav ravimtaim, kuid on ka mürgine. Viimast peab arvestama eriti neid korjates. Nahale sattunud mahl võib tekitada ville ja põletusi. Sinilille närides on aga tagajärjed kurvemad.

kasutatud materjal: bio.edu.ee