Muulukamari ei ole mõnede arvates nii maitsev kui metsmaasika oma. Seda arvamust ei saa aga jagada, sest muuluka vili on magusam igal juhul. Iseasi, et muulukat esineb meil metsmaasikast harvem ja me ei saa teda nii sageli proovida. Viimase mure lahendamiseks võiks rajada muulukapõlde. Kasvatamise poolt räägivad ka metsmaasikast suuremad viljad. Sellised sobivad suurepäraselt mooside keetmiseks. Looduslikult kasvab ta enamasti paekivipealsetel lubjarikastel muldadel. Nii võib teda rohkem kohata Põhja- ja Lääne-Eestis. Kuid sageli leiab muulukat ka Kagu-Eesti kuivadel liivastel nõlvadel, kus kohati hakkab maapinnale ilmuma Lõuna-Eesti Devoni ajastust pärinev paekivi.
Muuluka korjamisel on ka teatud raskused. Tal on üks hea tunnus, mis eristab vilju maasika omadest, kuid segab söömist: muulukamarju ümbritsevad tihedalt tupplehtede jäänused. Kui noppida maasikamarja, siis satub pihku vaid mari, kuid muuluka puhul katkeb hoopis viljaraag ja me saame muuluka koos õiepõhja ja tupplehtedega. Võib-olla ongi see põhjuseks, miks mõned arvavad, nagu muuluka maitse kehvem oleks: ei viitsi nad marja rohtsetest lehtedest puhastada. Vilja juures on erinevusi veel teisigi. Nimelt tavaliselt võib leida muulukaid, mis on “alles” kollakad ja tunduvad tooretena. Nii see siiski pole. Muulukaviljade iseloomulik värvus ongi just kollakasvalge, punased on nad harilikult vaid päris tipust. Kui ei usu, siis proovige valge vilja maitset. Üks erinevus on veel. Kui kujutate ette maasikamarja, siis selle tipp on tavaliselt veidi terav, kuju aga muna meenutav. Muulukamari on aga sagedamini päris kerajas ja tömbi madala tipuga.
Nagu ka maasika puhul: ei ole siingi tegu mingi marjaga, isegi mitte päris õige viljaga. Nii muulukal kui ka maasikal on ebavili. Selle maitsva lihaka mahlaka osa moodustab õiepõhja pikendus. Viljad on aga täiesti üksikult selle maitsva osa peal. Vilju suure suurendusega luubiga vaadates võib botaanik öelda, et need on pähklikesed.
Viljad on meelistoiduks paljudele lindudele ja imetajatele, kuid ka tigudele ja mitmetele putukatele. Esimesed neist toovad palju kasu seemneid levitades, teised on aga muulukale nuhtluseks. Seemnetega paljunemine on muulukal palju tähtsamal kohal, kui kümneid pikki maapealseid võsundeid andval metsmaasikal. Muulukas ei anna sageli üldse vegetatiivse paljunemise jaoks vajalikke võsundeid. Kui ta siiski mõne võsundi kasvatab, siis on need imepeenikesed, väga lühikesed ja annavad vaid mõne uue taime üpris emastaime lähedal.
Allikas: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/muulukas.htm
Huvi fotograafia vastu tekkis 2005 aastal, kui soetasin oma esimese peegelkaamera. Ja üsna varsti sai selgeks, et kõige rohkem meeldib jäädvustada loodust. 2009 aasta lõpus kutsuti mind osalema 12KUUD projektis. Kokku sai väga lahe seltskond keda ühendab huvi looduse ja selle jäädvustamise vastu!
