“Ainult üks kord aastas nelja nädala kestel saavad mõlemad südaöö ajal kokku, ja kui Hämarik paneb kustuva päikese armsama kätte, järgneb sellele käepigistus ja suudlus, ja Hämariku põsk punetab ja peegeldub roospunasena taevalt, kuni Koit jälle süütab valguseandja ja kollakas kuma taeval kuulutav uuesti tõusvat päikest. Vanaisa ehib ikka veel nende kokkusaamise piduks nurmed kõige kaunimate lilledega ja ööbikud hüüavad naljatades liiga kaua Koidu rinnal viibivale Hämarikule: “Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk!””
Friedrich Robert Faehlmanni muistendist “Koit ja Hämarik”
Pilt ise tehtud Viljandimaal ja kokku õmmeldud seitsmest 50mm objektiiviga tehtud püstkaadrist.
Fotograafiaga puutusin lähemalt kokku 2006. aastal ja süvenev pildistamise huvi oli ka see, mis mind loodusesse viis. Kõige sagedamini on sattunud objektiivi ette maastikud ja lilled.
