Tänavu kevadel on sisalikud ikka väga kõhnakesed, pole näinudki neid nii kõhnadena. Seegi tegelane polnud eriti liikuv. Tegin kiiresti mõned pildid temast ära ja lasin tal edasi päikesevannis mõnuleda. Laudteel tema all oli vaid vesi.
Alguse sai kõik siis 1978 aastal, kui maailm sai kuulda minust esimest korda. Tõenäoliselt oli see vaid kisa või eelhoiatus, kuidas võtta. Minu fotopisik pole tõenäoliselt pärit kodust, kuigi olen lapsepõlves ka pildistatud filmile ja olen istutud vannitoas punase valguse keskel. Tõsine ja pöördumatu nakatumine leidis aset 5 aastat tagasi aga ka enne seda on aegajalt haigus ilmingud välja löönud. Loodus, eriti pisike loodus on minu lemmik.
